Vanemate omavahelisel suhtlemisel on mõju lapse enesehinnangule

Kirjutan lapsevanemate omavahelise negatiivse suhtlemise mõjust laste enesehinnangule, sest olen selle teemaga kokku puutunud nii enda isiklikus elus kui ka klienditöös. Arvatavasti paljud inimesed võivad siinkohal mõelda, et see neid ei puuduta, kuid nii sageli oleme oma hoiakus teise lapsevanema suhtes siiski negatiivselt meelestatud. Ka kinnitab värskelt avaldatud statistikaaruanne, et kõige enam vägivalda kogetakse paarisuhtes (Bruns, 2023).

Tänapäeval on juba tavaline, et ühiskonnas peetakse füüsilist vägivalda lubamatuks, kuid sageli jääb vaimne vägivald veel nähtamatuks. Teame, et vägivald kahjustab isikut, kellele see osaks saab. Eriti kahjustab vägivalla tunnistajaks olemine last, kui ta näeb või kuuleb pealt oma vanemate kaklusi, omavahelist võimuvõitlust, kritiseerimist ja halvustamist. Kuigi järjest rohkem räägitakse ka verbaalsest ja emotsionaalsest vägivallast, siis sageli suhtutakse sellesse veel, kui täiesti normaalsesse nähtusesse. Paraku on ka see vägivaldne lapse suhtes ja mõjub samamoodi negatiivselt. 

Et oma mõtet edasi anda, palun Sul kujutleda perekonda värvidena. Kui ema on kollane ja lapse isa on punane, siis nende laps sünnib oranžina. Nüüd kujutleme, et kollane kritiseerib oranži kuuldes punast, siis oranž tunneb vaistlikult, et osa temast on halvustatud. Sama juhtub, kui kritiseerida kollast – ka see osa on lapses olemas ja laps tunneb jälle ennast puudutatuna. Kuigi ta ei pruugi isegi aru saada, et temast osa on kollane või punane, sest ta näeb ennast oranžina ja kõik kinnitavad seda. Ka võidakse talle öelda, et tema on oranž ja armastatud oranžina, andmata aru, et oranž moodustub punasest ja kollasest. Ja tüli käigus tajub ta vaistlikult, kuidas ta on halb, vastuvõetamatu, kõlbmatu, saamatu vms ja tal võib olla tahtmine osa endast varjata, maha salata, häbeneda. Kui see ei ole võimalik, siis võib ta vastu hakata või proovida meeleheitlikult tõestada, et on ka ikka hea ja vajalik, salates maha enda vajadused ning pingutades teiste meele järgi olemisega. 

Veel on keeruline olukord, kui vanemad kaasavad last omavahelisse konflikti ja püüavad seeläbi lapselt saada tuge teise vanema vastu. Süsteemse pereteraapia üks suurkuju Murray Bowen vaatleb seda peres sageli esinevat nähtust, kui kolmnurka. See tähendab, et kahe inimese raskustesse kaasatakse kolmas.  Kolmandat isikut on võimalik kaasata mitmel moel. Võimalik, et tõmmatakse konflikti laps otse. Räägitakse kolmandast inimesest omavahel ja välditakse temaga otse probleemist rääkimist, tülitsetakse lapse nimel või lastakse lapsel olla vahendaja rollis. Kolmnurkade tekkeks on veel hulgaliselt võimalusi, mis kõik mõjutavad last ja laps satub raskesse positsiooni. Olenemata kumb vanem parasjagu lähemal on, jääb teine vanem kohe kaugemale. Lisaks teeb lapse elu keerulisemaks vanemate probleemide lahendamatusest tuleneva ärevuse liikumine lapsele, mis antud olukorras on paratamatu. 
 
Loomulikult ei tee vanemad sellist käiku tahtlikult lapse elu keeruliseks ajamiseks või tema enesehinnangu kahjustamiseks. Vanemad soovivad oma lastele ikka parimat, aga kahjuks on nemadki omandanud just sellised toimetulekuviisid ja kaitsemehhanismid, mis sel ajal võisid isegi olla asjakohased, kuid täna pigem töötavad kahjustavalt. Sageli pole lihtsalt oskusi, võimekust või teadlikkust, et teha teisiti. Pereteraapias näeb seda olukorda sageli. 
​
On ka võimalik, et osa emotsionaalset raskust seisneb selles, et nii paljudel inimestel ühiskonnast ei ole head arusaamist enda tunnetest ja siis on väga keeruline ära taluda teiste tugevamaid tundeid. Kõik tunded hakkavad endas pead tõstma, kui kohtuda teiste tugevate tunnetega ja palju lihtsam on kõik uuesti ära peita ja sundida ka teisel inimesel need ära peita. Laialt levinud näide on teise inimese tunnete tühistamiseks, öelda: „Pole midagi!“, „Ära hakka!“, „Sul on koguaeg mingi probleem“ ja veidi karmimatest näidetest: „ Sa oled hull/segane/napakas!“, „Sul pole õigust nii tunda, sa peaks hoopis tänulik olema...“ vms. Emotsionaalseks vägivallaks on veelgi võimalusi.  Näiteks võib teha ennast tuimaks ja „kivimüürina“ teist inimest eirata, eemale tõmbuda ning rääkimisest keelduda. Nii pidev eiramine kui ka aeg-ajalt kogunenud valu inetute sõnade ja süüdistustega välja pahvatamine on ikkagi vägivaldne. 

Mul on olnud palju täiskasvanud kliente, kelle üks vanem on teist vanemat, kas halvustanud või kurtnud enda muresid lapsele. Täiskasvanuna on need inimesed sageli segaduses, miks nad endast nii halvasti mõtlevad. Olid neil ju täitsa toredad vanemad ja keskmisest ilusam lapsepõlv, kuid ikka mõtlevad kahe vanema vahelisse konflikti sattunud lapsed endast halvasti. Loomulikult pole see ainuke probleem, millest võib tekkida inimesel enda suhtes negatiivne kuvand, kuid see on üks, mille teadvustamist pean väga oluliseks. Sageli ilmneb see sisemise rahulolematuse ja halvustava noodiga inimese mõtetes, mis võib viia depressioonini või teiste tervishädadeni tervisehädade ja raskusteni. 
 
Kui vaadata veelkord värvide metafoorina, siis  lubades lapsel olla oranž ja teda mitte haavata, on kollasel vaja rääkida otse punasega ja jätta lapsele võimalus armastada punast ja kollast, nii nagu tema neid ise näeb. Kuna laps ise on punase ja kollase segu, siis on tal vaja armastada endas ka neid värve. Kui laps valib ühe poole ehk punase, siis võib ta maha salata endast selle osa, mis sarnaneb kollasega või vastupidi. 
 
Kui ikkagi on väga keeruline hoida viisakaid suhteid lapse teise vanemaga, siis võib abi olla pereteraapiast. Jätame lapsed välja sellest, mis on vanemate vahelised asjad, et lapsel oleks võimalik ise luua armastav suhe oma mõlema vanemaga, olgu ta kollane või punane. 

Viited
Bruns, J. (2023). Seni suurim ja terviklikum suhteuuring paljastab: Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes. Statistikaameti veebileht.